Ma keeldusin tunnistamast, et vampiiri juttudes on midagi erilist, põnevik ei tõmmanud mind. Kuid tänu inglise keele tunnile otsustasin selle siiski läbi lugeda. Ja ma olen õnnelik, et seda tegin! Miks?
Ma mõtlesin, mis selles siis nii erilist on? Vampiir hammustab teist ja too muutub ka vampiirks, kuid eii.. See raamat oli kõike muud, see oli just see mis mulle meeldib! Tõeline armastusromaan! Ma unustasin vampiirid ja kujutasin seda kõike ette, nagu film ketraks mul peas duubel duubli järel kordumas. Kõik need puudutused, suudlused, kohtumised, mõtted.. Need olid nii siirad, kütkestavad, imelised ja muutused selle raamatu võrratuks.
Ma kuulasin paljude arvamusi ja lugesin netist kommenaare, ning mõistsin, et on inimesi, kes vihavad seda nunnutamist, Bella mõtteid Edwardist. Ning on ka selliseid, keda tõmbab just põnevik, vampiirid, adrenaliin, mis nad sellest saavad. Kuid MINA. Mulle meeldib see kire tõttu, armastuse, ilusate sõnade, mõttete pärast. Need puudutused tundusid nii reaalsed, kõik tundus nii lummav. Mul tekkis tunne nagu oleksin raamatutesse armunud, mitte ainult Videvikku vaid ka Täiuslikesse raamatutesse. Ma armastn raamatuid, mis tõmbavad mind kaasa ja panevad kõik muu mu ümber unustama. Väike pisara poetus teeb raamatust enneolematu, imelise raamatu. Head raamatut on raske kirjeldada, Videvik on üks neist.
Ma avastasin, et olen ikka lootusetu romantik. Mind kohe tõmab kõik sinnapoole. Ma vist muud ei vaatagi kui armastusfilme ja armastusromaanid tõmbavad mind kohe eriti. Kuid see pole halb. Ega ju? Elu peabki positiivselt võtma, ning armastus on üks hea positiivne asi, mis muudab kõik õnnelikeks.
Tahtsin lisada, et film pole pooltki nii hea, seal puudub kogu see kirg Edwardi ja Bella vahel, ning paljud kohad on nii halvasti ülesehitatud. Seega eelistage alati raamatut filmile. Kujutlusvõimel on hea lennata lasta.
Lugemishimuline KaTa.
No comments:
Post a Comment