Kõige armsam varsake

Lugu sellest, kuidas ämmaemandaks käisin :)

Nimelt sündis 8.mai õhtul 23.49 Munakesel varsake. Poiss. Poisil nime veel pole, L tähega nime on natuke keeruline talle mõelda, pole nagu ühegi nime nägu. Nagu lubatud helistas Margit ja teatas, et Muna hakkab sünnitama. Olin nagu välk voodist püsti ja vahetasin riided, sõitsin talli. Naersin veel õhtul talle, et ei tule siit mingit varssa veel. Lahkusin tallist 21-22 vahel. Tol hetkel ei paistnud Muna küll kohe sünnitaja näoga. Aga näed selle ilmaime nägin ma ikka ära. Ootasime üsna kaua seda juba, kartsin et see juhtub siis kui ma kuskil kaugel olen. Kogemus on muidugi võrratu. See vaatepilt imeline. Varsake oli nii suur, nii ilus, nii armas, nii pehme... :) Lihtsalt kõige nunnum olevus.  Olen teda nüüd ühe korra veel näinud, need pildid on tehtud temast 4 päeva vanusena. Tunduvalt heledamaks on ta läinud, Margit arvab et temast tulebki hall hobune nagu tema isast. Ohh siis ta näeks ka võrratu välja.

Life is unfair

Pajatan natuke oma elust. Nagu näha siis on mu blogi pikemat aega jutuvaene olnud. Pilte olen küll lisanud, kuid oma tegemistest teile pajatanud eriti ma pole. Põhjuseks on see, et kõik on alates detsembrist väga viltu läinud nagu needus lasuks meie perel. Ma ei tea, miks halvad asjad kõik korraga juhtuvad. Tegelikult ei tea, miks need üldse juhtuvad... Kõigepealt vanaisa, siis mina. Kas seda siis oli vaja? Ma ei mõista. Aga me mõlemad peame oma olukorraga leppima ja kuidagi toime tulema. 

Mina olen juba leppinud. Elan sellega, mis on. Siiamaani pole midagi kahetsenud või ära jätnud. Elan täisväärtuslikku elu ja hoian sellega ennast erksana. Suudan käia ühes kuus tööl 100 tundi, hetkel tegelen usinalt ka praktikaga (veel 13 tundi teha 80st), koolis käin ikka hoolega (nendes loengutes, mis vähemalt huvitavad tunduvad ja kohustuslikumad on), oma suksude juurde üritan ka vähemalt korra nädalas jõuda ja neile oma armastust pakkuda või seda siis neilt röövida :) 

Lõin siin oma maikuu plaani kokku ja maikuus on mul tervelt NELI vaba päeva. Tegelikult võitsin paar päeva juurde, mess Ilu sõnum Tallinnas jäi minu jaoks sellel nädalavahetusel ära (teised rabelevad minu eest ja isa pandi tanki :D). 

Nimelt viibin ma hetkel Maarjamõisas, ootan täpsustavaid uuringuid, et õige ravi määrataks ja kõik kontrolli alla saaks. Hea aeg vähemalt eksamiteks õppimiseks ja muude kooliasjadega tegelemiseks. Igav on, esimene kord haiglas, aga noh kõige jaoks on kunagi esimene kord. Peab üle elama selle. Küll siis edaspidi läheb kergemaks. Kuna koju saan, on veel lahtine, kui hästi läheb siis juba esmaspäeval (hoian pöidlaid).