Tartu rattamaraton

Igal suvel toimub Tartu rattamaraton, kus sõidetakse Valga maanteed mööda Elva poola. Igal kevadel kui ilmad lähevad soojaks aetakse rattad välja ning hakatakse maratoniks valmistuma. Mind on need ratturid nende aastate jooksul väga välja vihastanud. Esiti ikka sellepärast, et nende arust on ainult neil õigus. Nende käitumine on üleolev autojuhtide suhtes, kui nemad tahavad siis nad sõidavad suure pundiga keset teed, autod vaadaku ise, mis teevad. Autokooli ajas on mul veel selgelt meeles, kuidas õpetaja rääkis liiklusõnnetustest jalgratturitega. On mitmeid õnnetusi kui auto on sõitnud otsa jalgrattale või mis veel hullem tekib tuul, mis tõmbab ratturi otse surma ja pääseda selle tuule käest on peaaegu võimatu, näidati meile isegi pilti, kuidas nii oli üks õnnetu rattur reka rataste alla jäänud.. Seega üritan mina kui autojuht hoiduda võimalikult kaugele ratturitest, aga ikka näed juhte, keda see olukord ei hirmuta. Veelgi õudsem on ratturite käitumine, mis näitab et nad ei karda autosid. Omast käest tean, et siin teel liigub väga palju hulle seega peab ise väga ettevaatlik olema. Ratturi seisukohast võin öelda, et ma sõidan kasvõi kruusa peal, aga tahan jääda ellu! Hoidun kõikidest autodest kaugele, sest see on minu heaolu nimel. Nii hea on näha, et igapäevased ratturid või siis vanemad sõitjad kasutavad sama taktikat, mitte nagu need ''maratoni ässad'', kes enda ninast kaugemale ei näe. Kurb. Ma ei pea teie pärast maanteel sõitma 30 km/h kui pole möödasõidu võimalust ja end keegi koomale ka ei tõmba. See on tegelikult häbemattus! Hoolige ikka oma eludest, sest seda kaotades tagasi enam ei saa...

Kui imeliselt kaunis on kõik..

Sõber või asi...

Võid ennast palju tahad korrata, kuid inimesed ikka ei mõista! Ei mõista mida küsite? Mõni inimene ei mõista ikka seda, et kõik mis puudutab mind on MINU ELU, mitte kellegi teise ning ainult minul on õigus öelda, kuidas ma seda elan! Kogu mu maailm, keerleb minu ümber, minu soovide ja tahtmiste, mitte kellegi teise! Seega elan oma elu nii nagu ma heaks arvan ja keegi ei ütle mulle midagi.

Kõik on lihtsalt väga hästi hetkel. Ma tõesti olen õnnelik. On hetki, kus mitte nii väga, aga mul on hetkel palju asju, mille üle rõõmustada! Ning keegi ei saa mult seda rõõmu võtta! Ma armastan eriala, mida õpin ja kursakaaslasi (vahel mitte nii palju). Ma armastan oma kodu! Ma armastan seda, et saan olla abiks ja saan veeta aega kodus koos oma lähedastega! Ma armastan oma tööd, mida teen ja ootan põnevil ka uuele kohale asumist! Ma olen õnnelik! Mulle pole vaja pidu, valjut muusikat, purjus sõpru, alkoholi jms..

Ma pole halb inimene, kui ma haigena ei tule välja või ei hooli pidutsemisest! Sest selline ma kord juba olen, leppige sellega või siis tõesti ärge enam suhelge, sest muutuda ma ei kavatse. Minust ei saa uuesti klubi-diivat. Mulle meeldib see rahu ja vaikus. Ning mitte keegi ei muuda mind või ei ütle mulle, mida ma tegema peaks. Sest see pole tõeline sõber! Sõber on see, kes teist alati toetab ja kuulab ja hoolib. Sõber ei ütle teisele halvasti ja ei sõima teda. Sõber peab toetama kõiges ja mõistma, mitte maha tegema ja laitma ning siis veel saatma teist kõige hullematesse kohtadesse. Sõber ei ütle hüvasti ja ära räägi minuga enam kunagi. See pole sõber!!!

Kevadiselt kaunis..

Küll oli kõik hall ja sügisene, kuid siis tuli soe paduvihm.. Pärast seda oli näha, kuidas rohi järjest elujõudu kogus ja üha rohelisemaks muutus.. igasugu lilled õitsevad, põõsastel tärkavad lehed, urvad õitsevad, linnud laulavad, kuldnokad siblivad ringi ning konnad on teedel ja kraavides mulisemas ja häälitsemas ja ei saa ju unustada liblikaid, kes muudkui lendleevad lillelt lillele ja tiirlevad ümber.
Oh seda võrratut aega!!!!! :)

24.märts ehk õppereis

Turunduse õppejõud pakkus meile õppereisi Põltsamaa E-piima, Rakvere Piimaühistusse, Kohila mõisa ja lihaveise kasvatusse.
Mul on nii hea meel, et ma sinna läksin. kogu käik oli väga huvitav. E-piimas ehk mitte nii huvitav. Saime vähemalt kitleid kanda ja mütse ning juustu süüa..

Piimaveised meeldisid mulle väga, oi kui palju neid oli, käisime ühe juurest teise juurde ja muudkui paitasime neid ja vaatasime, et nad meid liiga palju ei lakuks :D Imetlesime pigem loomakesi, kui kuulasime laudas juttu.. Vähemalt rääkis ta enne minekut juba olulist infot. Pilte tegime ka meeletult! Üks sõbrapilt Suzi ja lehmaga :)

Edasi suundusime Kohala mõisasse, misnäeb lihtsalt võrratu välja nii seest kui ka väljast. Kuulsime esitlust ja pärast jooksime veel tüdrukutega enne minekut Islandi hobuseid vaatama.

Ning viimaks käisime ära ka Herefordi kasvatuses. Oh neid ägedaid elukaid! Nad polnudki nii suured kui põllumajanduses pildil, ainult kaks olid siukest jõledad ja suured. Teised olid pisemad ja nunnud. Paitasime ka neid, aga nad olid palju aramad kui piimalehmad. Ja oi millist häält üks tegi..

Pärast haisesime kõik mõnuga, mind võeti kodus vastu hästi, olin väga paljude huvitavate lõhnadega..

Rühmatöö või pigem paaristöö?

Nii vaimustavalt tore on lihtsalt teha rühmatöid kui sulle ei vastata või üldse ignoreeritakse sind. Kõige parem on ikka see suuremas pundis kõrvale hiilimine ja oma arvamuste mitte välja ütlemine või jäetakse kõik viimasele minutile.
Selle esimese aastaga oleme saanud väga palju rühmatöid tehtud ning erinevatest inimestest on ka erinevad arvamused välja kujunenud. Mõni arvamus on isegi aegade jooksul muutunud, kahjuks mitte paremaks ja valiku variandid, kellega tulevikus koostööd teha järjest kahanevad. mis on väga kurb, sest meie kursus on mulle väga sümpaatne ja ma ei taha neist nii arvata.. Aga mis teha kui inimesed ei mõtle oma tegudele.
Juhtus veel üks väga huvitav intsident, kui üks vanem kursuslane teatas, et mina ja mu kursaõde peame oma 4-liikmelises rühmas kogu töö ära tegema ja selle ka ettekandma, las teised kaks lasevad liugu. Noo midaa?? Kes oled sina, et tuled meile midagi sellist ütlema?? Sul pole selleks mitte mingisugust õigust. Meie rühm ja meie otsused. Kahju, et me ka teised 2 tööd pm üksi tegime. Nüüd nagu pähe istuda lasta ei tahaks, et meie rabelemise pärast saaksid ka teised oma aine arvestatud.
Omi töid peaks igaüks ikka ise tegema!!! Või seadma tõsise kahtluse alla, kas tema koht on ikka seal, kus ta parasjagu on??