Vahel tahaks..

Vahel tahaks karjuda.. Karjuda nii kõvasti, et keegi paneks oma käe mu ülale.. Lohutaks, kallistaks, kuulaks.. Oleks olemas.

Vahel tahaks kõndida, kõndida maailma lõppu.. Ilma kellegile sõna lausumata.. Lihtsalt kaduda maamunalt..

Vahel tahaks nutta.. Nutta nii palju, et pisarad saaksid otsa.. Karjuda nii kõvasti, et hääl kaoks.

Vahel tahaks kõndida tänaval.. Ning järsku sõidab auto mulle otsa.. Ma lendaks kapotile ja sealt maha.. Ja lamaks abitult asfaldil.

Vahel tahaks võtta võtmed ning kõndida katusele.. Sumbata läbi lume ning ronida teisele poole piiret.. Vaadata alla.. Külmavärinad mööda selga alla langemas ning kõhus keeramas.. Ühel hetkel lahti lasta ja alla kukkuda.. Terve elu jooksmas silme eest läbi, kõik head ja halvad mälestused.. Ning langeks raksatusega maapinnale..

Vahel tahaks surra ja vaadata paljud tuleksid mu matusetele..

Vahel tahaks lihtsalt kõndida ja vaadata, kes tulevad järgi.

Vahel tahaks magada.. Magada 100 aastat ja alles siis ärgata.

Vahel tahaks keerata kella tagasi.. Ja teha palju asju teisti..

Vahel tahaks lihtsalt olla.. Istuda. Vaadata aknast välja, jälgida vihma sadu või lumehelveste langemist..

Vahel tahaks unustada.. Unustada, et ma üldse olemas olen!

Vahel tahaks joosta.. Joosta kaugele, kust keegi mind ei leiaks!

Vahel tahaks olla kurt, et mitte kuulda teiste sosinaid..

Vahel tahaks olla koos Sinuga.. Lihtsalt olla.. Panna pea su sülle..

Vahel tahaks olla üksi..

Vahel tahaks olla südametu, et mitte haiget saada!

Vahel tahaks olla lihtsalt MINA!

Vahel tahaks olla ÕNNELIK!