Soomaa matk. Ei, RISTIMINE!

Igal sügisel pidi toimuma Soomaa matk esimesele kursusele. Matk oli kahe päevane (27-28sept). Kavas oli esimeseks päevaks lõunasöök ja kanuu matk. Teiseks päevaks raba matk. Kus ma endale asju kaasa tassisin, et kui ma jumala eest vette käin, siis mis minust järele jääb, külmun ära. Kohale jõudes, mis tuli aga välja. Esimene päev on meie RISTIMINE. Keegi ei uskunud seda, kuna meil ju oli ristimine, millest küll osad kõrvale hiilisid, aga see oli ikkagi nii hea ristimine, väike orienteerumine Tartu linnas ja pärast pidu. Nüüd siis, aga kõigi rõvedustega retsimine. Maja juurde pääsesime me ainult üle rippsilla, mis nii hullult liikus, et seal kõndida kõigi oma kompsudega oli jube. Mu peas keerles vaid mõte, mis siis saab kui keegi sillalt alla käib ja see katki läheb, kuidas me siis üle saame.. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Ülesandeid oli meil palju kavas. Mõni ägedam kui teine. Õhtul istusime toas, mängisime ringmänge, isegi seletati ära kuidas üks või teine käib, kui praegu hakkan mõtlema, siis ega väga ei mäletagi, mida või kuidas.. Lõpuks kobisime magama, lükkasime 3 pisikest voodit kokku ja magasime seal seitsmekesi.
Õhtu oli lihtsalt võrratu. Alustades udust, mis üha tõusis ja mattis maad. Lõpetades süsimusta tähtedest särava taevaga!
Hommikut alustasime pudruga ja matkaga rabas. Mis venis ja venis. Ma olin lõpuks nii väsinud, et ei jõudnud sammugi astuda. Need räätsad on ebamugavad, ma astusin endale kogu aeg teise jala peale ja oleks nii mitu korda ninali käinud (õnneks juhtus see vaid korra ja Marys ulatas mulle oma abistava käe).
Tagasiteel oli jube uni, Kaisa ja Elis magasidki, Aljona oli niisama vait, õnneks Karola rääkis minuga nii et hoidis ärkvel.

Mu uued kursaõed - Karola, Aljona, Kaisa,.., Elis.

 Meie kursus, vähemalt osa sellest.

 Rippsillake ja mina muljetamas emaga.

Üks uks sulgub, kuid teine avaneb..

Ma olen väga-väga laisk olnud ega pole viitsinud siia miskit kirjutada. Kõik mu tuttavad ju teavad, millega ma tegelen ja kellel huvi on, see küsib. Ega ma miskit suurt teinud ka pole.
Üks tähtis asi oli 12.klassi lõpetamine. Peale seda saatsin oma ülikooli avaldusi laiali ja jäin vastuseid ootama. Ega ma miskit tarka suvel teinud, üritasin puhata, töötasin, veidi ka sõbrannadega ja loomulikult kutiga. 2 nädalat veetsin üksi! See oli mõnus, olin iseenda perenaine. Ainult õhtuti oli jube pimeduses olla, Elfike oli ka rahutu, ajas mind öösel muudkui üles ja nurus pai, ärkasin tihti üles ja avastasin et ta istub mu ees ja vahib mind. EI tea, kas kontrollis kas ma ikka elan veel?
Suve tipphetk oli mu tüdrukutega Rakveres käik. Kristiina veetis öö minu pool, linnast korjasime Helina ja Kristina peale ja sõit võis alata. Rakveres saime Hannaga kokku ja tšillisime linnas. Käisime veel Põhjakast läbi ja alustasime sõitu mere äärde.

Rakvere

 Tarvas

Hannaga

Kõht täis, lesisime rannal ja kuulasime lainete kohinat. Otsustasime jalutama minna piki rannaäärt. Kui mõnus! Tegime mõned klõpsud ka! Meri oli väga ilus, luiki oli nii palju. Lained väga suured polnudki, kuigi oli suve lõpp, siis inimesi, kes ujuma läksid oli palju. Meie jaoks oli vesi ikka jube külm.

Kell lähenes, aga juba 16.30nele, nii et pidime pakkima hakkama ja sõitsime Arma ratsatalu poole. Kus saime hobused ja sättisime nad valmis. See oli mu elu üks parimaid ja lõbusamaid ja toredamaid päevi. Ratsutada mererannal, edasi metsas, ronida üle puude, võsas kaasas kaks varssa, kes jäävad maha ja siis suure jooksuga järgi tormavad. Või rahulikult kõndides, kuuled krabinat kõrval ja näed kitsekest jooksmas. Super elamus! Kindlasti tahaks kunagi korrata!

Kõigepealt sain ma Maaülikoolis keskkonnakaitsesse sisse, aga kohe kui avanes võimalus siis vahetasin selle ikkagi oma esmase valiku - loodusturismi vastu. Mingi aeg oli mul suur tahtmine hoopis Tervishoiu kõrgkooli saada, kui aga 2 päeva enne aktust teatati, et ma sain tervisekaitse spetsialisti õppima, siis ma loobusin sellest. Algul pani ema mu kahetsema oma valikut. Kuid hetkel olen ma kindel, et tegin õige valiku.
 Ja nii ma siis õpin Eesti Maaülikoolis loodusturismi esimesel kursusel. Mu kursakaaslased on parimad. Ma tõesti ei liialda. Me oleme nii sarnased ja saame kõik väga hästi läbi. Iga päev, mis ma nendega veedan on täis naeru ja rõõmu. Nad lihtsalt teevad mu õnnelikuks. Nii et mul on suur au olla just nende kursaõde ja veeta nendega aega!
Igatsen ma ikka oma 5 tiburulli gümnaasiumist, kahjuks me just tihti ei trehva. Kõik on kooliga hõivatud või just naudivad kooli poolt antud vabadust (khmmkhmm mina see). Meil jääb ikka hunnikuga loenguid/seminare ära ja nüüd hakkavad osad veel lõpule jõudma, seega jääb tunde, mille koolimajas veetma pean üha vähemaks ja saan muudkui varem koju. Või lihtsalt ei soovi ühe loengu pärast sõita Elvast Tartu. Aga küll kunagi ka meie näeme. Peab selle aja leidma.
Mina olen õnnelik ja rahul oma valikutega! :)