Mu ilukirjanduslik jutt siis Temast, mille tegin täna eesti keele tunnis!
Tema? Ta seisab eemal- Ta silmad vaatavad kavalalt ringi nagu otsiks kedagi, tuul sasib Ta pikemaid juukseid, lõpuks läheb Ta suu naerule ja silmad löövad särama. Ta tundub nii armas, süütu ja rahulik, kuid tegelikult on täis vastikust, vihkamist ja valelikkust. Kaugelt vaadates on Ta nii kena ja tore, kuid ei, iseloom annab kõvasti soovida. Mida lähemalt Teda tundma õppida, seda rohkem hakkad teda vihkama ja põlgama. Ta tundub alguses hea, parim ja eriline, kuid kõik, mida Ta teeb, see näitab nagu ta ei hooliks kellestki, et Ta süda on külm kui jää ja miski ei sulata seda! Kõik Ta juures on hea, lausa imeline, Ta vigu ei ole märgata, kuid need on olemas ja õigel hetkel just siis kui Sa seda kõige vähem oodata ei oska murrab Ta Sinu, murrab Su südame ja usalduse. Tal on vigu, kuid on ka seda, mis teeb Ta eriliseks! Oh kui väike on vahe armastusest vihkamiseni!
