Enne mõtle, siis ütle....

Mul on häbi! Väga häbi, milliseid inimesi leidub, nii ülbeid, silmakirjalikke, õelaid, ennasttäis. Topitakse oma nina sinna, kuhu ei peaks ja öeldakse asju, mis on lihtsalt kohutavad! Kuigi omal pole ehk õrna aimu ka tegelikust kontekstist.

Väga tore, et tänapäeval saavad kodanikud oma sõna sekka öelda ja end ajakirjanduses väljendada, kuid kõigel on piirid. Kommentaatorid on julmad ning haavavad teisi. Inimesed vist enam peaga ei mõtle vaid elavad oma viha kommenteerides välja, kirjutatakse kõike,mida sülg suhu toob. Tahaks neile öelda: ''Palun olge vait kui te miskit ei tea või miski ei meeldi, keda huvitab, ära loe kui ei meeldi. Kellelgi pole vaja teie parastavaid kommentaare, hoidke need endale! Teil pole mingit õigust süüdistada või solvata kedagi. Elage oma elu! Jätke teiste elud rahule.''

Ajab ikka harja punaseks küll kui loed kuskilt lehest, et keegi on surma saanud, satud kogemata ka kommentaare lugema ja mis sealt leidub.. Suuremas jaos parastavaid kommentaare, et ju ta siis oli surma väärt, igatepidi laidetakse ohvrit maha. Halloo??? Kuhu maailm nii jõuab? Mida peaksid mõtlema hukkunu lähedased või tundma, korraks võiks end teiste kingadesse asetada ja mõelda, enne kui kirjutatakse.
Või topitakse oma nina liialt teiste eraellu, noo kelle asi see on, kes kellega käib ja kes keda petab, las lahendatakse asi pereringis mitte ajakirjanduses.

Kui miski ei meeldi, pigem jätta kommenteerimata kui kirjutada kui vastik halb ja nõme see või too inimene on. Mõnele teisele ehk meeldib. Kõik ei meeldigi kõigile.

Mul on nii kõrini kibestunud ja halbadest kommentaaridest iga artikli lõpus, mis internetiavarustes leidub. Inimesed võiksid olla sallivamad ja enne mõelda, siis öelda (kirjutada). 

Sõprus on nagu klaas: kord kukub ja jääb terveks, teinekord ainult vääratab ja puruneb igaveseks!

Kui oled üksi, on sõber su vari. Kui tahad nutta, on sõber su õlg. Kui tahad rõõmustada, on sõber su naer. Kuid iga kord, kui vajad sõpra, on ta lihtsalt olemas.

Sõbrad on elu pärlid, kelleta hakkama ei saa. Nende toetus, nõuanded, rõõmusõnumid - toovad päikese igasse päeva. Sõpru tuleb hoida kui kalliskive, nad on väärt vaid parimat! Sõbrad on need, kellele saab igas olukorras toetuda ja ei pea end kunagi lollisti tundma, sest sõber mõistab. Sõbrad naeravad koos tobeduste  ja päevaste seikade üle, kurdavad üksteisele oma ebaõnnestumisi ja teevad koos lollusi. Sõbrad ei karda üksteise ees midagi. Sõber toetab alati sõpra, mis ka ei oleks või laidab vale otsuse maha ja suunab õigele teele. Sõpru on kõigile vaja, et tunda end erilisena ja kuuluda kuhugi! Isegi kui elu on kiire ja sõpra ei näe, siis taasnägemisel polekski nagu miskit muutunud..

Nii kaugele kui silmapiir ulatub...