Õnnetud teel

Üks õnnetu juhtum ja kõik meie ümber võib muutuda. Hirm täidab hinge ja närib seest.

Imestan isegi, kuidas ma sõita suudan.. Aga tegelikult ei suudagi. Nii kui ilm natukene halvemaks pöörab (sajab siis lund või vihma, teel on lumevaalud või jää) valdab mind paanika. Ma ei tunne end roolis mugavalt vaid istun kramplikult ja kõik kohad hakkavad valutama. Kardan paaniliselt auto üle kontrolli kaotada ja seda et seekord ma nii kergelt ei pääseks. Need pimedas koju sõidud pole ka enam need, mis paar kuud tagasi, parema meelega sõidaks ikka valges ja lumeta/jääta teedel. Nii et kui mõni tobuke sõidab teel 70ga siis äkki ta kardab ka, oleme kõik inimlikud ega lähe närvi. PS öösel on hea sõita, sest autosid peaaegu et ei liigugi nii et kedagi ei huvita ja saab kasvõi 20 ja 40ga sõita ilma et mõni hull taga närvitseks (kitsekesed saavad ka rahulikult üle tee jalutada).
Talvel on ikka väga oluline õige kiirus, pikivahe, head rehvid ja nähtavus.

Päkapikud hiilivad ringi..

Telefoniga piltide panek blogisse pole üldse tore (Loe: pildid on täpselt selles suuruses, mis ise tahavad)

Horsy

what a beautiful day

We will never know

Me ei mõtle sellele iga päevaselt, kuid aeg jälitab meid igal sammul. Me keegi ei tea, kuna on meie aeg lahkuda. Seega peaksime iga päev elama kui viimsel päeval. Kõige tähtsam on elada ilma kahetsuseta ja õnnelikult! Teha neid asju, mis meeldivad ja pakuvad rõõmu ning mõista andma oma lähedastele kui olulised nad on (kuigi nad kindlasti teavad seda).
Kui ma aga mõtlen eluküünla kustumisele siis paratamatult on mul peas mõte: tema viimased sõnad kõigile tema lähedastele.. Sest aega tagasi kerida ei saa nagu ka sõnu tagasi võtta. Peaksime kõigi vastu sõbralikud olema, et mitte terve ülejäänud elu kahetseda oma sõnu.
Saatust me petta ei saa kui on meie aeg siis me lahkume,  tahame me seda või ei. Tean, et elu on selline ja me kõik lahkume kord, aga pähe see ei mahu. Õnneks väga tihti kaitsevad meid kaitseinglid, kes ei lase halval juhtuda.


Need read on mul paar nädalat juba mõtetes keerelnud ja pidin need peast välja saama, ehk tuleb ka rahu hinge :)

Elfiga tallis

Käisime paar nädalat tagasi Elfikesega tallis. Kartsin ta reaktsiooni küll kõigile loomadele, aga pidas ta end siiski üpris viisakalt üleval. Esimesena nägi ta muidugi koeri. Paulikesega sai ta väga hästi läbi. Marta muutus aga kadedaks ja tahtis kallale tulla. Kitsekesed huvitasid teda eriti, muudkui vahtis neid kuni üks hetk seisis suur Alex ta selja taga.. Oi kus poiss kartis, see paanika ja põgenemise soov. Ta üritas põgeneda ja lähedale astuda ei julge. Alexi järgi tahtis trennis joosta ka, ei tea kas hirmust või lihtsalt mängu mõttes. Sussike võis aga Elfile oma nina selja peale panna kutt ei teinud väljagi. Kasse ta ajas taga nagu tal ikka kombeks on. Mamma kitsega üritas mängida, aga distantsilt. Mine tea, mis mammi oma sarvedega teeb.
Igatahes oli väga naljakas!
PS pildil pole Elf vaid Marta.

Üks sügisene photoshoot..

Pildid tehtud sel ajal kui veel soe ja ilus sügis oli ehk paar nädalat tagasi.. :)

Love love love...

 Neist kullakestest võikski pilte lisama jääda!!!

 Päeva pilt!

 Üks ilus plika!! 

Soomaa vol 2

Ka sel aastal külastasime armsaks saanud Soomaad ja Ingatsi rada. Ilm oli vapustavalt kaunis, ehk natuke tuuline, kuid siiski imeline!

Miks me Soomaad külastasime? - Tahtsime väga-väga meie rebaseid ristida. Lõppkokkuvõttes meeldis meie ristimine mulle rohkem (nii Tartu oma kui ka Soomaa). Võibolla oli asi selles, et kõik oli peaaegu üks ühele ja tundus see aasta igavam. Üldse käitusid mõned retsiad natuke nõmedalt, siiski seltskond oli super. Rebased on väga sõbralikud ja toredad.

Matk oli väsitav, kuigi me Marysega magasime tõenäoliselt kõige rohkem sel ööl, aga nii raske oli räätsadega kõndida. Naersime, et trenn omaette, põletõsteid vaja muudkui teha.. Rabas oli väga palju päevakoeri, ei kujuta ette, mis nad sinna kaotasid. Aga nagu ma juba ütlesin siis ilm oli lihtsal võrratu!

Lahkudes nägime teel ka üht suurt kotkast või pistrikku, kes autode tulles lendas kohe tee kõrval asuvale puule, vot see oli võimas vaatepilt, kahju et me ainult pilti ei saanud! Sinna sõit oli ikka lõbusam kui tagasisõit, 2 viiest magasid, tagaistmel valitses mõnus vaikus!! :)

Passion...

 Pildid ütlevad ikka rohkem kui tuhat sõna!

Enne mõtle, siis ütle....

Mul on häbi! Väga häbi, milliseid inimesi leidub, nii ülbeid, silmakirjalikke, õelaid, ennasttäis. Topitakse oma nina sinna, kuhu ei peaks ja öeldakse asju, mis on lihtsalt kohutavad! Kuigi omal pole ehk õrna aimu ka tegelikust kontekstist.

Väga tore, et tänapäeval saavad kodanikud oma sõna sekka öelda ja end ajakirjanduses väljendada, kuid kõigel on piirid. Kommentaatorid on julmad ning haavavad teisi. Inimesed vist enam peaga ei mõtle vaid elavad oma viha kommenteerides välja, kirjutatakse kõike,mida sülg suhu toob. Tahaks neile öelda: ''Palun olge vait kui te miskit ei tea või miski ei meeldi, keda huvitab, ära loe kui ei meeldi. Kellelgi pole vaja teie parastavaid kommentaare, hoidke need endale! Teil pole mingit õigust süüdistada või solvata kedagi. Elage oma elu! Jätke teiste elud rahule.''

Ajab ikka harja punaseks küll kui loed kuskilt lehest, et keegi on surma saanud, satud kogemata ka kommentaare lugema ja mis sealt leidub.. Suuremas jaos parastavaid kommentaare, et ju ta siis oli surma väärt, igatepidi laidetakse ohvrit maha. Halloo??? Kuhu maailm nii jõuab? Mida peaksid mõtlema hukkunu lähedased või tundma, korraks võiks end teiste kingadesse asetada ja mõelda, enne kui kirjutatakse.
Või topitakse oma nina liialt teiste eraellu, noo kelle asi see on, kes kellega käib ja kes keda petab, las lahendatakse asi pereringis mitte ajakirjanduses.

Kui miski ei meeldi, pigem jätta kommenteerimata kui kirjutada kui vastik halb ja nõme see või too inimene on. Mõnele teisele ehk meeldib. Kõik ei meeldigi kõigile.

Mul on nii kõrini kibestunud ja halbadest kommentaaridest iga artikli lõpus, mis internetiavarustes leidub. Inimesed võiksid olla sallivamad ja enne mõelda, siis öelda (kirjutada). 

Sõprus on nagu klaas: kord kukub ja jääb terveks, teinekord ainult vääratab ja puruneb igaveseks!

Kui oled üksi, on sõber su vari. Kui tahad nutta, on sõber su õlg. Kui tahad rõõmustada, on sõber su naer. Kuid iga kord, kui vajad sõpra, on ta lihtsalt olemas.

Sõbrad on elu pärlid, kelleta hakkama ei saa. Nende toetus, nõuanded, rõõmusõnumid - toovad päikese igasse päeva. Sõpru tuleb hoida kui kalliskive, nad on väärt vaid parimat! Sõbrad on need, kellele saab igas olukorras toetuda ja ei pea end kunagi lollisti tundma, sest sõber mõistab. Sõbrad naeravad koos tobeduste  ja päevaste seikade üle, kurdavad üksteisele oma ebaõnnestumisi ja teevad koos lollusi. Sõbrad ei karda üksteise ees midagi. Sõber toetab alati sõpra, mis ka ei oleks või laidab vale otsuse maha ja suunab õigele teele. Sõpru on kõigile vaja, et tunda end erilisena ja kuuluda kuhugi! Isegi kui elu on kiire ja sõpra ei näe, siis taasnägemisel polekski nagu miskit muutunud..

Nii kaugele kui silmapiir ulatub...

Imeline päev Tartus ja Elistveres

Veetsin ühe päeva oma sõbrannadega lasteaiast, küll oli tore neid näha ja nendega lobiseda üle pika aja.

Päeva teise poole veetsin sugulastega Elistvere loomapargis.

 Arbuusi-sidruni jääjook

 Eliniga

 Ingridiga

 Ilves

 Bambi

 Põhjapõdra sarved

 Kes see peidab end küll seal?

 Põdrake rääkis juttu..

 Karul sai meist vist kõrini või polnud talle süüa antud, ühel hetkel pistis jooksuga puuri poole ja see hääl.. Oleks metsas olnud, poleks meist miskit alles jäänud. Teine oli väga kuri.

Saadjärv