Time flies

Homme on juba veebruar. Jälle algas sünnipäeva trall pihta. Ei teagi, kas ma ootan seda, kes see ikka vananeda tahaks... Kuidagi ükskõik on, kunagi ma arvasin, et mu 20. juubel tuleb võrratu, suure peo ja kõikide tuttavatega. Nüüd on mul ükskõik. Nagunii ei tuled osad mulle kallid inimesed, seega miks seda oodata?
Aeg on väga väga kiirelt läinud. Alles oli mu 18. sünnipäev, mäletan seda hästi. Olin nii õnnelik kui isaga mu lubadele järgi sõitsime ning samas nii pettunud, sest isa ei lubanud mul koju tagasi sõita. Eile seadsin uuesti sammud ARKi ja tõin oma PÄRIS load ära :) Viskasin õhtul oma vahtralehed ka autost minema ja pärandan edasi. Enne ARKi viisin õe veel tema sõitu, kuidagi juhtus nii et ristmikul pööret tehes läks 1 käigu asemel sisse 3s ja auto lihtsalt suri välja. Mu taga oli väga kannatamatu naine, kellel oli hullult kiire oma punase mini autoga. Nii kui ma pöörde sain tehtud vuhises ta must mööda ja LENDAS! Ta tõesti lendas, lendas üle suure lamava politseiniku, oh kus see oli alles naljakas. See kuidas ta maandus, me Kristeliga surime naeru kätte. Vähemalt olid mul siis veel vahtralehed, aga noh kõigil juhtub vahest. Vahtralehed või mitte perse ronivad mõned juhid ikka. Eriti vihkan kui nad seda mäe peal teevad, kust ta teab, et ma tagasi ei vaju?
Igatahes ootan ma siis hullu põnevusega, mida see sünnipäev mulle pakub, eks näis. Veedan oma vaba päeva kallite kursaõdedega. Nii et seegi hea! Vähemalt hakkab üks ilus number, loodan, et ka hea aasta, kuluks ära :)

Ka sõnad teevad haiget..

Ma ei mõista inimesi, kes ei ole minu või mu pere eluga kursis ning julgevad siis sõna võtta, kes ja mida teeb ning kui palju. Kui Sa ikka ei tea, millega keegi tegeleb ja kui palju panustab. Siis kurat võtaks pea oma lõuad! Sul pole mingit õigust üht või teist inimest mustata öeldes, et ta ei tee ju midagi, ammu teada, et ta ei oska ega viitsigi midagi teha. Noo tead kui hea, et Sina tead nii hästi!!! Ma ei arva, et Sa oleks parem kui meie, et teed rohkem kui mõni siit. Seega kui Sa siin ei ela ja ei tea, kuidas asjalood on, siis kõigile on parem kui Sa vait oled. Muidu kaotad viimasegi usalduse ja austuse!

Palun ärge halvustage teisi, inimesed ei suuda kõike negatiivset taluda ja kuulujutud pole üldse toredad. See et omast arust teate kõike, võib valeks osutada ja teha teistele palju kahju. Oleme ikkagi tolerantsed ja austame teiste privaatsust kui pole kõigi käekäiguga kursis.

Haigus võtab võimust..

Ma ikka oskan alati valel ajal haigeks jääda. Pean reedeks ilusti jalgel olema, et edukalt eksam sooritada. Hetkel ma küll õppida ei suuda, väsimus murrab, nina on kinni ja kurk valutab. Magaks parema meelega kui õpiks, meelde ei jää ka nagunii midagi. Tahtsin/Tahan väga reedel CTsse minna, mu lemmik - Shanon on ikkagi ju seal, aga kui paremaks ei lähe siis kardan, et see lihtsalt pole võimalik, ma ei suudaks jalgel olla. Laupäevaks saime Kristeliga kutse sünnipäevale, ka sinna minek on lahtine. Mulle ei meeldi haige olla. Kõik mu plaanid on siis rikutud ja enesetunne nii halb..

Suomi

4. jaanuari varahommikul kell 4.30 põgenesime Elliga Tallinna poole. See oli mu esimene nii pikk ja hirmuäratav sõit. Sai endale kunagi lubatud, et Tallinnas mina küll mitte kunagi ei sõida. Õnneks jõudsime ja lahkusime sealt nii hilja ja vara, et autosid väga ei liikunudki. Olen õnnelik, et suutsin end ületada. Sõit maanteel oli kohati jube. Metsloomi ma ei kartnud, pigem oli hirm nende liikluskaamerate pärast. Muidu oli maantee tühi ja autosid tuli ainult vastu. Aga sõit läks isegi ruttu ja lõbusalt.
Laevasõit oli loksuv, minnes mängisime kaarte ja näksisime, aeg läks nii enam vähem kiirelt. Algul oli kõik nii pime, kui taevas siniseks läks siis ei eristanud mere ja taeva piiri.

Helsingisse jõudes jalutasime linnas ja käisime mööda poode. Miskit jäi ikka silma ka, kuid siiski ei sobinud, vähemalt jäi suurem osa rahast alles. Õhtuks olime väga väsinud, jalad valutasid, poodidest oli kõrini.

Kirikud olid nii kaunid. Toomkiriku ette oli kogunenud rahvamass, kostis creepy muusika ja trummipõrin, kiriku esist kaunistas süda, mis hakkas värve vahetama ja sama juhtus ka kirikuga. Algul oli see punane nagu mingi veretöö oleks toimunud seal.

Laeva tagasi kõndides, jalutasime me valele poole ja olime täitsa eksinud. Lõpuks oli ainult 30min laeva väljumiseni, nii me siis jooksime. Õnneks jõudsime õigeks ajaks. Kruiisilaevad on nii imelikud. Inimesed näevad ikka naljakad välja. Aeg venis, istusime põrandal algul, pärast leidsime ka vaba diivani, kus ma siis pooleldi magasin ja surin peavalu kätte. Vesi loksus nii lahedalt ja kuidas kauguses teine laev meist möödus. Tallinna jõudes hüppasime Statoilist läbi ja jälle teele. Kodus olime 1.11 ning uni oli ka kadunud. Kaks näljast ründasid mind ja röövisid sööki.

One Year

Ma tean Sind kui imelist inimest juba terve AASTA ehk siis 12 kuud, 364 päeva, 31 557 600 sekundit - pikk aeg minu jaoks. Tundub, et tegelikult oled Sa kauemgi veel mu kõrval olnud. See aasta on olnud täis kõike - nii kirge, hoolivust ja suurt sõprust kui ka solvumisi ja tülisid. Ma ei saaks Sinuta, sest Sa oled mu kalju. Sa oled inimene, kes on mind selle aasta jooksul kõige rohkem toetanud ja kuulanud. Ma olen nii õnnelik, et otsustasin 4. jaanuaril 2013. aastal minna oma sõbrannadega välja ning pika moosimise peale veel  ka Shootersisse, kohta mida ma vihkan. Aga samas ka armastan, sest muidu poleks ma ju kohanud Sind! Aitäh Sulle selle aasta eest, mis oli tänu sinule positiivne ja täis rõõmu! Elu on tõesti ilus!

Pilt ühelt peolt Shootersis, Talle see ei meeldi. 

Mina, aga jumaldan seda.

New Years Eve!

KAUNIST UUT AASTAT TEILE KÕIGILE!

ET SEE AASTA TULEKS VÕRRATU JA TÄIS SEIKLUSI NING KORDAMINEKUID!!