Tartu rattamaraton

Igal suvel toimub Tartu rattamaraton, kus sõidetakse Valga maanteed mööda Elva poola. Igal kevadel kui ilmad lähevad soojaks aetakse rattad välja ning hakatakse maratoniks valmistuma. Mind on need ratturid nende aastate jooksul väga välja vihastanud. Esiti ikka sellepärast, et nende arust on ainult neil õigus. Nende käitumine on üleolev autojuhtide suhtes, kui nemad tahavad siis nad sõidavad suure pundiga keset teed, autod vaadaku ise, mis teevad. Autokooli ajas on mul veel selgelt meeles, kuidas õpetaja rääkis liiklusõnnetustest jalgratturitega. On mitmeid õnnetusi kui auto on sõitnud otsa jalgrattale või mis veel hullem tekib tuul, mis tõmbab ratturi otse surma ja pääseda selle tuule käest on peaaegu võimatu, näidati meile isegi pilti, kuidas nii oli üks õnnetu rattur reka rataste alla jäänud.. Seega üritan mina kui autojuht hoiduda võimalikult kaugele ratturitest, aga ikka näed juhte, keda see olukord ei hirmuta. Veelgi õudsem on ratturite käitumine, mis näitab et nad ei karda autosid. Omast käest tean, et siin teel liigub väga palju hulle seega peab ise väga ettevaatlik olema. Ratturi seisukohast võin öelda, et ma sõidan kasvõi kruusa peal, aga tahan jääda ellu! Hoidun kõikidest autodest kaugele, sest see on minu heaolu nimel. Nii hea on näha, et igapäevased ratturid või siis vanemad sõitjad kasutavad sama taktikat, mitte nagu need ''maratoni ässad'', kes enda ninast kaugemale ei näe. Kurb. Ma ei pea teie pärast maanteel sõitma 30 km/h kui pole möödasõidu võimalust ja end keegi koomale ka ei tõmba. See on tegelikult häbemattus! Hoolige ikka oma eludest, sest seda kaotades tagasi enam ei saa...