Suomi

4. jaanuari varahommikul kell 4.30 põgenesime Elliga Tallinna poole. See oli mu esimene nii pikk ja hirmuäratav sõit. Sai endale kunagi lubatud, et Tallinnas mina küll mitte kunagi ei sõida. Õnneks jõudsime ja lahkusime sealt nii hilja ja vara, et autosid väga ei liikunudki. Olen õnnelik, et suutsin end ületada. Sõit maanteel oli kohati jube. Metsloomi ma ei kartnud, pigem oli hirm nende liikluskaamerate pärast. Muidu oli maantee tühi ja autosid tuli ainult vastu. Aga sõit läks isegi ruttu ja lõbusalt.
Laevasõit oli loksuv, minnes mängisime kaarte ja näksisime, aeg läks nii enam vähem kiirelt. Algul oli kõik nii pime, kui taevas siniseks läks siis ei eristanud mere ja taeva piiri.

Helsingisse jõudes jalutasime linnas ja käisime mööda poode. Miskit jäi ikka silma ka, kuid siiski ei sobinud, vähemalt jäi suurem osa rahast alles. Õhtuks olime väga väsinud, jalad valutasid, poodidest oli kõrini.

Kirikud olid nii kaunid. Toomkiriku ette oli kogunenud rahvamass, kostis creepy muusika ja trummipõrin, kiriku esist kaunistas süda, mis hakkas värve vahetama ja sama juhtus ka kirikuga. Algul oli see punane nagu mingi veretöö oleks toimunud seal.

Laeva tagasi kõndides, jalutasime me valele poole ja olime täitsa eksinud. Lõpuks oli ainult 30min laeva väljumiseni, nii me siis jooksime. Õnneks jõudsime õigeks ajaks. Kruiisilaevad on nii imelikud. Inimesed näevad ikka naljakad välja. Aeg venis, istusime põrandal algul, pärast leidsime ka vaba diivani, kus ma siis pooleldi magasin ja surin peavalu kätte. Vesi loksus nii lahedalt ja kuidas kauguses teine laev meist möödus. Tallinna jõudes hüppasime Statoilist läbi ja jälle teele. Kodus olime 1.11 ning uni oli ka kadunud. Kaks näljast ründasid mind ja röövisid sööki.