Üks õnnetu juhtum ja kõik meie ümber võib muutuda. Hirm täidab hinge ja närib seest.
Imestan isegi, kuidas ma sõita suudan.. Aga tegelikult ei suudagi. Nii kui ilm natukene halvemaks pöörab (sajab siis lund või vihma, teel on lumevaalud või jää) valdab mind paanika. Ma ei tunne end roolis mugavalt vaid istun kramplikult ja kõik kohad hakkavad valutama. Kardan paaniliselt auto üle kontrolli kaotada ja seda et seekord ma nii kergelt ei pääseks. Need pimedas koju sõidud pole ka enam need, mis paar kuud tagasi, parema meelega sõidaks ikka valges ja lumeta/jääta teedel. Nii et kui mõni tobuke sõidab teel 70ga siis äkki ta kardab ka, oleme kõik inimlikud ega lähe närvi. PS öösel on hea sõita, sest autosid peaaegu et ei liigugi nii et kedagi ei huvita ja saab kasvõi 20 ja 40ga sõita ilma et mõni hull taga närvitseks (kitsekesed saavad ka rahulikult üle tee jalutada).
Talvel on ikka väga oluline õige kiirus, pikivahe, head rehvid ja nähtavus.
No comments:
Post a Comment