We will never know

Me ei mõtle sellele iga päevaselt, kuid aeg jälitab meid igal sammul. Me keegi ei tea, kuna on meie aeg lahkuda. Seega peaksime iga päev elama kui viimsel päeval. Kõige tähtsam on elada ilma kahetsuseta ja õnnelikult! Teha neid asju, mis meeldivad ja pakuvad rõõmu ning mõista andma oma lähedastele kui olulised nad on (kuigi nad kindlasti teavad seda).
Kui ma aga mõtlen eluküünla kustumisele siis paratamatult on mul peas mõte: tema viimased sõnad kõigile tema lähedastele.. Sest aega tagasi kerida ei saa nagu ka sõnu tagasi võtta. Peaksime kõigi vastu sõbralikud olema, et mitte terve ülejäänud elu kahetseda oma sõnu.
Saatust me petta ei saa kui on meie aeg siis me lahkume,  tahame me seda või ei. Tean, et elu on selline ja me kõik lahkume kord, aga pähe see ei mahu. Õnneks väga tihti kaitsevad meid kaitseinglid, kes ei lase halval juhtuda.


Need read on mul paar nädalat juba mõtetes keerelnud ja pidin need peast välja saama, ehk tuleb ka rahu hinge :)