Enamik inimesi sureb, olemata surmaks valmis — just nagu nad on ka eland, olemata selleks valmis!
Elu on liiga lühike, iga päev kodust välja astudes ei tea me, mis meid ees ootab. Seega tuleb igast päevast viimast võtta, unustada oma pahameel, andestada ning oma lähedastele ja kallitele inimestele näidata kui väga me neist hoolime, sest mitte keegi ei tea, mida tulevik toob ja kuna on meie aeg minna. Tahame me või ei, õnnetusi juhtub ikka ning inimesed hukkuvad kuigi nii poleks pidanud üldse minema. Tekib mõte, et kui olukord oleks teine olnud, miskit juhtunud või see inimene polekski kodust välja astunud, oleks kõik teisiti läinud. Oluline on olla õnnelik ja lähedastega hästi läbi saada. Hiljem oma öeldut või tehtut kahetseda on juba hilja. Hinge jääb täitma tühimik ja süütunne, mis ajaga ehk vaikselt hakkab kustuma, kuid kummitab elupäevade lõpuni. Hindame parem kõik elu ja armastame inimesi enda ümber!
No comments:
Post a Comment