Pajatan natuke oma elust. Nagu näha siis on mu blogi pikemat aega jutuvaene olnud. Pilte olen küll lisanud, kuid oma tegemistest teile pajatanud eriti ma pole. Põhjuseks on see, et kõik on alates detsembrist väga viltu läinud nagu needus lasuks meie perel. Ma ei tea, miks halvad asjad kõik korraga juhtuvad. Tegelikult ei tea, miks need üldse juhtuvad... Kõigepealt vanaisa, siis mina. Kas seda siis oli vaja? Ma ei mõista. Aga me mõlemad peame oma olukorraga leppima ja kuidagi toime tulema.
Mina olen juba leppinud. Elan sellega, mis on. Siiamaani pole midagi kahetsenud või ära jätnud. Elan täisväärtuslikku elu ja hoian sellega ennast erksana. Suudan käia ühes kuus tööl 100 tundi, hetkel tegelen usinalt ka praktikaga (veel 13 tundi teha 80st), koolis käin ikka hoolega (nendes loengutes, mis vähemalt huvitavad tunduvad ja kohustuslikumad on), oma suksude juurde üritan ka vähemalt korra nädalas jõuda ja neile oma armastust pakkuda või seda siis neilt röövida :)
Lõin siin oma maikuu plaani kokku ja maikuus on mul tervelt NELI vaba päeva. Tegelikult võitsin paar päeva juurde, mess Ilu sõnum Tallinnas jäi minu jaoks sellel nädalavahetusel ära (teised rabelevad minu eest ja isa pandi tanki :D).
Nimelt viibin ma hetkel Maarjamõisas, ootan täpsustavaid uuringuid, et õige ravi määrataks ja kõik kontrolli alla saaks. Hea aeg vähemalt eksamiteks õppimiseks ja muude kooliasjadega tegelemiseks. Igav on, esimene kord haiglas, aga noh kõige jaoks on kunagi esimene kord. Peab üle elama selle. Küll siis edaspidi läheb kergemaks. Kuna koju saan, on veel lahtine, kui hästi läheb siis juba esmaspäeval (hoian pöidlaid).
No comments:
Post a Comment