Mitte keegi meist pole täiuslik! Pole mõtet luua endale illusioone täiuslikust sõbrast/elukaaslasest, sest inimesed kõik on niivõrd erinevad. Igal inimesel on oma head ja vead, paljud aga ei taha tunnistada oma vigu või puudusi. Pigem peidetakse neid, vaid lähedasemad näevad neid. Vahel on inimesed lihtsalt pimedad ja kõik tuleb päevavalgele siis kui lõpuks otsustatakse end teisele avada ja end vabamalt tuntakse.
Mina tean, et ma pole täiuslik, pole sinna ligilähedalegi. Ma võin olla kõike. Aga ma tunnistan endale tõde ja ei varja seda ka enda lähedal seisvate inimeste eest. Ma olen keeruline isiksus, kes pole kindel, mida ta soovib. Ma olen minevikus poriga üle valatud ja tõusnud sellest, olnud üle kõigest ja teinud maailma enda jaoks paremaks. Ma suutsin end kätte võtta ja mitte alla anda, kuigi tahtmine oli suur. Ja ma suutsin endale paksema naha kasvatada, karastuda ja neelata alla kõik õelad kommentaarid. Aga ühel hetkel jookseb piir. Ma ikka arvasin, et sõbrad hoiavad kokku ja toetavad üksteist, mitte ei löö nuga selga. Aga ilmselt peab mõni end ikkagi paremaks ja peab ikka alati nina alla hõõruma teiste vigu, aga enda vead? Aga alati peaks tähelepanu pöörama ka endale, mida öelda ja teha, mida mitte. Keegi meist pole maailma naba, et võib teisi solvata ja mingeid ettekirjutusi teha. Aga eks ikka ole lihtsam teisi süüdistada kui ennast peeglist vaadata. Ma pole mingi inglike, aga samas pole ma ka mingi kurat, tahan lihtsalt elada ilma valuta ja õnnelikult, ilma et keegi mulle sõnu suhu topiks ja kõige hullemaid pilte silme ette looks.
Ma ei mõista, kuidas saab nii mürgises maailmas elada? Mitte kunagi ei teagi, keda võib usaldada ja keda mitte! Sest kes on ühel hetkel sõber, on järgmisel hetkel ... Tuleb olla tugev ja mitte lasta end mõjutada. Iga inimene teab, mida ta väärt on ja kui ei tea, siis peab keegi talle seda meelde tuletama, et kõik on ikkagi ilus ja hea!
No comments:
Post a Comment