Üks uks sulgub, kuid teine avaneb..

Ma olen väga-väga laisk olnud ega pole viitsinud siia miskit kirjutada. Kõik mu tuttavad ju teavad, millega ma tegelen ja kellel huvi on, see küsib. Ega ma miskit suurt teinud ka pole.
Üks tähtis asi oli 12.klassi lõpetamine. Peale seda saatsin oma ülikooli avaldusi laiali ja jäin vastuseid ootama. Ega ma miskit tarka suvel teinud, üritasin puhata, töötasin, veidi ka sõbrannadega ja loomulikult kutiga. 2 nädalat veetsin üksi! See oli mõnus, olin iseenda perenaine. Ainult õhtuti oli jube pimeduses olla, Elfike oli ka rahutu, ajas mind öösel muudkui üles ja nurus pai, ärkasin tihti üles ja avastasin et ta istub mu ees ja vahib mind. EI tea, kas kontrollis kas ma ikka elan veel?
Suve tipphetk oli mu tüdrukutega Rakveres käik. Kristiina veetis öö minu pool, linnast korjasime Helina ja Kristina peale ja sõit võis alata. Rakveres saime Hannaga kokku ja tšillisime linnas. Käisime veel Põhjakast läbi ja alustasime sõitu mere äärde.

Rakvere

 Tarvas

Hannaga

Kõht täis, lesisime rannal ja kuulasime lainete kohinat. Otsustasime jalutama minna piki rannaäärt. Kui mõnus! Tegime mõned klõpsud ka! Meri oli väga ilus, luiki oli nii palju. Lained väga suured polnudki, kuigi oli suve lõpp, siis inimesi, kes ujuma läksid oli palju. Meie jaoks oli vesi ikka jube külm.

Kell lähenes, aga juba 16.30nele, nii et pidime pakkima hakkama ja sõitsime Arma ratsatalu poole. Kus saime hobused ja sättisime nad valmis. See oli mu elu üks parimaid ja lõbusamaid ja toredamaid päevi. Ratsutada mererannal, edasi metsas, ronida üle puude, võsas kaasas kaks varssa, kes jäävad maha ja siis suure jooksuga järgi tormavad. Või rahulikult kõndides, kuuled krabinat kõrval ja näed kitsekest jooksmas. Super elamus! Kindlasti tahaks kunagi korrata!

Kõigepealt sain ma Maaülikoolis keskkonnakaitsesse sisse, aga kohe kui avanes võimalus siis vahetasin selle ikkagi oma esmase valiku - loodusturismi vastu. Mingi aeg oli mul suur tahtmine hoopis Tervishoiu kõrgkooli saada, kui aga 2 päeva enne aktust teatati, et ma sain tervisekaitse spetsialisti õppima, siis ma loobusin sellest. Algul pani ema mu kahetsema oma valikut. Kuid hetkel olen ma kindel, et tegin õige valiku.
 Ja nii ma siis õpin Eesti Maaülikoolis loodusturismi esimesel kursusel. Mu kursakaaslased on parimad. Ma tõesti ei liialda. Me oleme nii sarnased ja saame kõik väga hästi läbi. Iga päev, mis ma nendega veedan on täis naeru ja rõõmu. Nad lihtsalt teevad mu õnnelikuks. Nii et mul on suur au olla just nende kursaõde ja veeta nendega aega!
Igatsen ma ikka oma 5 tiburulli gümnaasiumist, kahjuks me just tihti ei trehva. Kõik on kooliga hõivatud või just naudivad kooli poolt antud vabadust (khmmkhmm mina see). Meil jääb ikka hunnikuga loenguid/seminare ära ja nüüd hakkavad osad veel lõpule jõudma, seega jääb tunde, mille koolimajas veetma pean üha vähemaks ja saan muudkui varem koju. Või lihtsalt ei soovi ühe loengu pärast sõita Elvast Tartu. Aga küll kunagi ka meie näeme. Peab selle aja leidma.
Mina olen õnnelik ja rahul oma valikutega! :)