Elu on liiga keeruline ja ebaaus. Ma olen nii tüdinud kõigest, ainult halbu asju juhtubki viimasel ajal. Ma ei jõua enam, kuna olen väsinud kõigest! Tahaks lihtsalt kõik unustada ja puhata, aga seda ma ei saa, ei suuda.
Kaotasin hiljuti lähedase, ühe kõige parema sõbra, kes mul olnud on! Nimelt siis heitis Ruudi hinge 16.12.11. Õhtul me õega veel kallistasime ja musitasime teda, aga hommikul ärgates ta süda enam ei löönud, ta ninast ei puhunud külma õhku mu käele, ning ta ei pahandanud minuga, kui teda puudutasin. Ma lihtsalt istusin puuri ees ja nutsin. Vähemalt on hea teada, et ta polnud üksi. Elf oli õhtul mu toas, istus puuri ees. Mingi hetk ma viskasin ta välja, kuna ta häiris mind, aga ta tuli tagasi ja jäigi siia. Ma olen Ruudit 8+ aastat armastanud ja armastan edasi ka! Ta on alati killuke minust! Ning ma jään alati ta vempe ja käitumist igatsema. Mu südames ja toas valitseb tühjus. Tunnen, et miskit on puudu. Paaril õhtul kui hakkan magama minema ja köögist möödun, tuleb meelde, et oih jälle unustasin Ruudile süüa panna, aga siis tuleb ka kurb tõsiasi meelde, et teda pole enam minuga. Ta ei paku mulle enam kunagi seltsi ja rõõmu. Ma ei saa teda enam kunagi silitada ega musitada. Ta ei jookse mu pealt üle, ning ei näri mu vihikuid ja õpikuid, ta ei tekita mu tuppa prahti, ega istu aknalaual, voodil või kapi peal. Ta ei torise enam mitte kunagi minuga, ega nuru mitte kunagi enam maiuspala! See kõik teeb nii haigelt ja sööb mind seest. Ma tunnen, et olen alla andmas. Ma lihtsalt ei jõua enam. Aga ma ei saa valmistada pettumust neile, kes minusse usuvad, ning pean üritama tugev olla. Mis siis, et kõik jookseb allamäge. Seega pean ma end kokku võtma ja üritama tugev olla. Kuigi kõik teeb nii haiget!
MA ARMASTAN SIND ALATI!
PUHKA RAHUS.
No comments:
Post a Comment