Elu on lillll!

Elu, mis see on?

• See on üks imeline asi, mis on meile antud..


• See on ebaõiglane.. Kuid samas ka õiglane..


• See paneb meid kannatama.. Valama pisaraid..


• See teeb meid õnnelikuks.. Paneb naeratama..


• See on asi, mida me ei mõista..


• See on asi, millest me aru ei saa..


• See on asi, mis toimub meie tahteta..
  
  

Elu on kui lill.. Mis kord tärkab, kasvab ning areneb.. Ning lõpuks hakkab vaikselt närbuma..

Tihti me ei mõista seda, miks elu on selline? Millega oleme me selle ära teeninud? Mida oleme me teinud, et peame nii kannatama? Miks juhtuvad halvad asjad? Miks peavad noored surema? Miks üldse inimesed peavad surema? Kas peale surma on veel midagi? Kason olemas teisielusid? Need küsimused tiirlevad paljudel peas.. Kuid kas keegi teab ka vastust?- Ma ei usu..

Elu peale surma?- On see olemas või mitte?
Kas peale surma saame me uue võimaluse, et teha kõik teisiti.. Õppida teistsuguseid asju? Saame korrata seda imelist tunnet, et elame? Et suudame hingata, mõelda, unistada.. See kõik on imeline! Päris paljud ei suuda seda kogeda..

Tihti mõtleme, et tahaks surra. Kuid me ei mõtle teistele! Oleme isekad! Sest mida tunnevad teised, kes sinust hoolivad kui sind enam pole? Ka nemad langevad masendusse ja ei mõista sind! Mõeldakse, et sinust ei hooli keegi ja kes ikka mind taga nutaks. Kuid tegelikult hoolivad paljud sinust! Ja neid, kes annaksid kõik, et sind tagasi tuua on palju! Sa võibolla ei usu seda, kuid nii see on!

Elu on imeline, see on päris tihti ebaõiglane,kuid KÕIK JUHTUB MINGI PÕHJUSEGA! Igast oma veast sa õpid midagi! Ja pead seda rakendama oma edaspidises elus. Kõik, mis juhtub on ettemääratud ja avab uued uksed.. Parematele võimalustele!

Hoidke oma elu, see on kallis! Kallim kui miski muu!